Eamets: majanduse elavdamise võti on täiendavas laenamises, mitte regulatsioonide kehtestamises või uutes maksudes 

Bigbanki peaökonomist Raul Eametsa sõnul takerdub meil debatt majanduse elavdamise meetmete üle inimeste hirmutamisse varsti 40% kerkiva laenukoormusega nagu oleks tegemist mingi maailmalõpuga. Tegelikkuses oleksime ikka Euroopa Liidus üks madalama laenukoormusega riike, sest EL keskmine laenukoormus on 90% SKP-st.  

Eelmise nädala lõpus ja ka nädalavahetusel kommenteeriti päris palju Eesti riigieelarve seisu. Tänaste prognooside valguses on teada, et selle aasta eelarve defitsiidi suuruseks kujuneb 3,4% ja järgmise aasta defitsiidiks 5,4, kui valitsus mingeid meetmeid ei kavanda. 

Kas selline defitsiidi kasv toob kaasa mingeid erimenetlusi Europa Komisjoni poolt, on arutamist vääriv teema, kuid vaadates üldist tausta (kaitsekulude ennakkasv tänu geopoliitilisele olukorrale ja Euroopa mõistes väga madal võlakoormus), siis suure tõenäosusega midagi ei juhtu. Eestil on võimalik ennast erakorraliste asjaoludega olukorrast välja manööverdada. Vähemasti kogu senine Euroopa eelarvepoliitika praktika toetab seda. Peaaegu alati leitakse kingid kompromissid või tehakse erandid. Lihtsalt tuleb tahta ja osata oma seisukohti Brüsselis kaitsta. 

Antud olukorras, jääb meil üle kaks varianti: avaliku sektori kulude kokkutõmbamine või maksukoormuse suurendamine. See jutt, et meil on riigiaparaadis ainult 7000-8000 ametnikku, ei kannata kriitikat, sest kõikvõimalikud rahajagamise agentuurid nagu PRIA, EISA, Teadusagentuur jne jne, koos kõikide võimalike riigiametitega (ja ilmselt ka sihtasutustega) viivad selle numbri 40 000-ni. 

Teine võimalus eelarvet tasakaalustada on maksukoormuse kasvatamine, aga see eeldab laiaulatuslikku ühiskondlikku debatti sellest, millist riiki me siis tegelikult tahame. Täna sellist sisulist arutelu ei ole, vaid pakutakse välja suhteliselt suvalisi makse, et mõnekümne miljoni kaupa katta 1,3 miljardilist puudujääki. Ei tundu just väga ratsionaalne käitumine. 

Nendest kahest meetmest rääkis oma ERRi intervjuus ka akadeemik Urmas Varblane. Lisaks tõi ta välja ka kolmanda meetme, majanduse toetamise ja elavdamise. Eelarvenõukogu liikmena ei saanud ta päris täpselt avada, mida see siis tähendab. Kuna igasugune elavdamine eeldab üldjuhul riigi poolset aktiivset abi kas lisagarantiide, investeeringute või turundustegevuse näol, siis loomulikult on selleks vaja lisavahendeid. Nendeks lisavahenditeks on tänases Eestis kaks võimalust, kas laenamine või EL vahendite ennaktempos kasutuselevõtmine. EL rahade kasutamisele võtmine venib ja kuna sellel perioodil on toetusraha palju konkreetsema sildiga, siis ei saa seda väga lihtsalt näiteks teedeehitusse suunata. Pigem räägime rohelistest investeeringutest, kaitsekulutustest ja digitaliseerimisest. Sihtrühmaks on sageli väikeettevõtted. Majanduse kasvule ja ekspordivõimekusele panevad aluse ikkagi suured tegijad, nende toetamine on EL vahenditest päris keeruline, näiteks vähenesid põllumajanduses pinnatoetused suurtootjatele, sest orienteeruti pigem väikestele tootjatele ja mahetootjatele. Suurtootjate toetamise positiivse näite leiab Leedust, ilmselt tuleks poliitikutel sinna õppeekskursioonile minna.  

Teine viis majanduse elavdamiseks (pärast Euroopa toetuste maksimaalset ärakasutamist) on avaliku sektori laen ja jutt sellest, et meie laen võib kasvada tänasega võrreldes kahekordseks on päris naeruväärne. Me hirmutame inimesi 40% laenukoormusega nagu oleks tegemist mingi maailmalõpuga. Tegelikkuses oleksime Euroopa Liidus üks madalama laenukoormusega riike. EL keskmine laenukoormus on 90% SKP-st.