Kulutada või säästa?

Kui mentaalne raamatupidaja sekkub su pensioniplaani.

01 Veebruar • Jonna Pechter • 5 minuti lugemine

Säästmine

Säästmine

    Kui mugav kohustuslikkus teise samba puhul ära kaob, siis tuleb klientidele rohkem selgitada tulevikuks säästmise vajadust, kirjutab Bigbank Eesti äriüksuse juht Jonna Pechter.


    Oleme harjunud kuulma arvamusi, et riik, ettevõtjad ja isegi meie sõbrad käituvad rahaasjades ebamõistlikult, kuid reeglina tunneme ebameeldivust, kui meie endi finantskäitumine luubi alla võetakse. Neid inimesi, kes käituvad ratsionaalselt, nagu majandusteaduses enamasti oletatakse, reaalses elus eriti ei ole. Riigi ja inimeste rahaasjade korraldamiseks antakse tihti head ja ratsionaalset nõu. Mõningaid näiteid sageli kõlavatest soovitustest: tööjõu asemel võiks maksustada masinaid, odavate Ukraina keevitajate asemel võiks soetada roboteid, iga kuu võiks panna raha säästudeks kõrvale, ühekordseid topse võiks vähem kasutada, impulssoste peaks vältima. Seda, miks hoolimata ratsionaalsetest põhjendustest sisse kulunud käitumismustritest loobumine tavaliselt nii raskeks kujuneb, uuritakse üpris tähelepanelikult.


    Kujutluslikud rahakotikesed.


    Üks põnevamaid emotsionaalseid kõrvalekaldeid majanduslikust ratsionaalsusest on nähtus, mida kutsutakse mentaalseks raamatupidamiseks. See tähendab, et inimestele ei ole neile kuuluv raha lihtsalt üks vabade finantsvahendite summa, vaid paljud loovad oma peas erinevaid kujutluslikke rahakotikesi, mille üle peetakse eraldi arvestust ja millest igaühele omistatakse mingi kindel sihtotstarve. Mentaalse raamatupidamise mõiste pärineb Nobeli auhinna laureaadilt Richard Thalerilt, kes kirjeldas 1985. aastal, kuidas inimesed loovad oma peas eraldi kontosid, mida plaanitakse teatud perioodil kulutada. Näiteks määrab inimene kindlaks, kui palju ta võiks kuu jooksul kulutada toidule, kui palju riietele, kui palju väljas söömisele jne. Kui sellel kuul kodunt väljas söömisele planeeritud 100 eurot on ära kulutatud, siis otsustakse, et uuesti restorani sööma minna saab alles järgmisel kuul, ehkki ratsionaalselt pole raha kulutamine järgmisel kuul millegi poolest parem kui sel kuul kulutamine.


    Sama teemat uuris 1994. aastal Jaapani majanduspsühholoog Sotohiro Kojima, kes kasutas nimetust psühholoogilised rahakotid. Tema Jaapanis tehtud uuringutest selgus, et inimesed käituvad nii erinevat tüüpi sissetulekute kui ka kulutustega erinevalt. Näiteks toimitakse erinevalt sõltuvalt sellest, kas raha on enda teenitud või näiteks andis abikaasa raha ühisteks kulutusteks. Erinevalt suhtutakse ka regulaarsesse sissetulekusse ning ühekordsetesse täiendavatesse raha saamistesse. Ühekordseid sissetulekuid kasutatakse rohkem personaalse heaolu ja meelelahutuse eesmärgil, regulaarsetesse sissetulekutesse suhtutakse aga hoopis konservatiivsemalt. Nobeli majandusauhinna laureaat Daniel Kahneman ja matemaatiline psühholoog Amos Tversky kirjeldasid mentaalse raamatupidamise näitena juhtumit, kus eksperimendis osaleja Susan kaotas ära oma 50eurosed teatripiletid. Sellises täbaras olukorras polnud Susan valmis ostma uusi pileteid, aga kui ta oleks ära kaotanud 50 eurot sularaha, siis poleks sama summa kulutamine teatripiletitele olnud probleem. Sellise lähenemise põhjustas asjaolu, et kadunud piletid olid ostetud tema nn teatri kontolt, samal ajal kui kadunud raha oleks olnud pärit nn sularahakontolt.


    Ehkki mõistuspäraselt ei ole nendel kahel olukorral ja nn eri kontodel mingisugust vahet, siis mõjutab kujutlusliku arvestuse pidamine tugevalt inimeste rahalist käitumist. Sisemine raamatupidaja sekkub karmi käega ja kontode vahel raha eriti liigutada ei taheta. Otsustusprotsesside uurijad Hal Arkes ja Catherine Blumer kirjeldasid oma näidet, kus uuringus osalenud Georg võitis jalgpallimatšile tasuta pileti ning tema sõber Paul ostis ka endale 40 eurot maksva pileti, et nad saaksid koos minna. Kui jalgpallipäeval on õues väga halb ilm, siis tasuta pileti saanud Georg jätab märkimisväärselt suurema tõenäosusega üritusele minemata kui Paul, kes ei taha oma kulutatud rahal lasta raisku minna. Kui Georg loobub hinnalisest üritusest, sest ta ei ole ise selleks raha kulutanud, siis on tema täiendav emotsionaalne investeering halva ilmaga välja minemisse suurem kui pileti raisku laskmine. Paulile aga mõjub raha asjatult kulutamine palju valusamalt kui halva ilma trotsimine.


    Aja jooksul kaduv väärtus.


    Harvardi ärikooli professor John Gourville ja Toronto ülikooli professor Dilip Soman tegid kindlaks, et mentaalne raamatupidamine, millega oma vahendeid psühholoogilistesse rahakotikestesse jagatakse, hääbub aja jooksul. See tähendab, et mida varem kulutus tehti, seda vähem mõjutas see inimese soovi üritusel kindlasti osaleda. Hiljuti ostetud piletite puhul oli inimese soov summat raisku lasta väga väike. Puhkusereise pikalt ette müüvad turismifirmad arvestavad oma klientidele varase tellimuse tingimusi seades just sellise käitumisloogikaga. Ühe ööpäeva jooksul on tavaliselt võimalik tellimusest loobuda ilma tasu maksmata. Kui aga broneeringut soovitakse tühistada näiteks 10 päeva enne reisi, siis tuleb selle eest maksta täies mahus. Nii võib juhtuda, et sõidad päikesereisile ka siis, kui seda enam sugugi ei taha, sest rahast ilma jäämine tundub piinavalt valus.


    Huvitav oleks nüüd just uurija pilgul lasta jälgida inimeste käitumist, kui antakse võimalus II pensionisambast raha välja võtta. Kui pensionifondis olevat raha tõlgendatakse ühekordse täiendava sissetulekuna, siis on risk, et seda plaanitakse kergekäelisemalt kulutada. Liiatigi kuna kogumine on toimunud pika perioodi jooksul ning raha raisku laskmine võib tunduda väiksema kaotusena. Kui inimesele luua arusaam, et tegemist on rahaga, mis täidab turvalise tuleviku hoidmise eesmärki, siis peaks aga mentaalne raamatupidaja hoidma seda raha kindlakäeliselt n-ö säästukontol edasi.


    Sellist arusaama saavad luua ainult pensionifondid ise. Kui mugav kohustuslikkus ära kaob, siis tuleb klientidele lihtsalt rohkem selgitada tulevikuks säästmise vajadust ning seda, et kogutud raha kasutataks tõepoolest ainult juhul, kui on satutud raskesse olukorda. Vabas turumajanduses tundub selgitustöö ausam lahendus kui tuim kohustuslikkus.