Ära lase ennast petta!

Kas Mark Zuckerberg annaks oma ID-kaardi kellegi teise kätte?

08 Jaanuar • Jonna Pechter • 5 minuti lugemine

Investeerimine

Investeerimine

    Investeerimishullus toob endaga kaasa pettuste laine, sest suurt ja kiiret raha taga ajavatel inimestel on suured emotsioonid, mida petturid osavalt ära kasutavad.


    Investeerimispettustest ja muudest sarnastest kelmustest on viimasel ajal meedias väga palju räägitud. Fear of missing out ehk heast diilist ilma jäämise kartus on suurte investorite seas laialt levinud mure, kuid mida rohkem räägitakse investeerimisest ja rahatarkusest massimeedias, seda rohkem tekib juurde inimesi, kes tahaksid olla need järgmised suured kujud nagu Jeff Bezos, Bill Gates või Mark Zuckerberg. Neid inimesi ühendavad mitmed erinevad omadused, kuid välja tasuks tuua see, et nemad ei annaks kunagi oma ID-kaarti, kellegi teise, eriti veel võõra inimese kätte.


    Kui keegi paluks sul kirjutada oma allkiri tühjale paberile, siis kas sa nõustuksid või kahtlustaksid, et palujal võivad olla kurjad plaanid? Kui aga keegi võõras inimene palub sul anda oma ID-kaart koos paroolidega nende kätte, siis kas annaksid? Ilmselt teab teoorias igaüks, et kui annad oma ID-kaardi ja paroolid võõrale inimesele, siis too inimene saab anda sinu nimel juriidiliselt kehtivaid allkirju mistahes dokumendile. Reaalses elus on igal sündmusel aga kontekst ning igal ettepanekul põhjendused, tihti vettpidavad ja ahvatlevad, nii et otsustatakse riskida. Kirjutan sellest kõigest seetõttu, et üllatavalt palju on juhtumeid, kus inimesed on andnud oma digitaalse identiteedi võõrale, kes seda väga kurjalt ära kasutab. Ohvriks sattunud inimesed on enamasti ehmunud, kurvad ning väga suures jamas.


    Häid põhjuseid võib leida erinevaid.


    Kõik inimesed ei ole rumalad ning lihtsalt niisama nad kellelegi oma digitaalset identiteeti andma ilmselgelt ei lähe. Aga samamoodi nagu Liis Haavel oli vanainimeste suhtes tähelepanelik, hoolitsev ja veenev, nii leiavad ka tänapäevased petturid inimesega kiirelt ühise keele ning pakuvad midagi, mis neile korda läheb. Mõnikord pakutakse inimesele kõrge palgaga tööd ning tööülesannete täitmiseks peab inimene andma oma ID-kaardi ja paroolid ülemuse kätte. Lisaks kästakse tal minna pangakontosid avama ning ennast pankades tuvastama. Loomulikult ei taha inimene heast, tasuvast ja konti mitte murdvast töökohast ilma jääda ja teeb seega kõik, mis selle saamiseks vaja.


    Tihti pakutakse võimalusi investeerimiseks kuskil välismaal. Lubatakse meeletut tootlust ning suunatakse inimene kas ise laenu võtma või küsitakse tema ID-kaart ja paroolid ning lubatakse abi investeerimistegevuste korraldamisel. Ilmselgelt tundub ju hea mõttena võtta ka 20% aastaintressiga laenu, kui investeeringu tootlikkus peaks lühikese ajaga olema tuhandeid protsente. Loomulikult tahaks igaüks ju ühe eduka tehingu tulemusel kiirelt rikastuda ning kui sõber on oma raha juba teele pannud, siis tunduks talumatuna mõte oma konservatiivsuse tõttu edasi tööd rügada, samal ajal kui sõber palmi all puhkab. Ja nii riskitaksegi, isegi kui täpselt aru ei saa, kuhu see raha täpselt nüüd läks või kelle käes su ID-kaart nüüd ongi – sest muidu šampanjat ju ei joo.


    Katastroofilised tulemused vaid ühe rumala otsuse kaugusel.


    Kui sinu ID kaart ja paroolid on võõra inimese käes, siis on tema võimalused tegutsemiseks piiritud. Alustuseks võib kurjategija luua sinu nimele Smart-ID konto, mis võimaldab tal anda sinu nimel juriidiliselt siduvaid digitaalseid allkirju ka siis, kui ta on ID-kaardi juba tagastanud ning sa muudad paroolid kenasti ära. Kurjategija saab luua sinu nimele pangakonto, saab võtta laenu ükskõik mitmest kohast, saab allkirjastada ükskõik milliseid lepinguid ning võtta seeläbi sulle ükskõik milliseid kohustusi. Lisaks pääseb võõras inimene ligi sinu olemasolevatele pangakontodele ning saab endale võtta kogu sinu raha. Lisaks pääseb see inimene ligi ka sinu alaealiste laste kõigile kontodele ning saab tühjendada ka nende kogutud säästud.


    Mis puutub teenusepakkujatesse ja lepingupooltesse, siis neil midagi kahtlustada võimalik ei ole. ID-kaart on kehtiv, sertifikaadid kehtivad, allkiri kehtib, sinu taust on puhas. Lisaks saab identiteedivaras ligi ka kõigile sinu andmetele nii rahvastikuregistris, maksuametis kui ka pangakontodel – seeläbi on ta võimeline esitama korrektseid andmeid ja vastama küsimustele.


    Päästa veel, mis päästa annab.


    Oma ID-kaardi võõra kätte andmise tulemused võivad olla katastroofilised. Allkirjastatud võib olla mitmeid teenuselepinguid, mille eest hakatakse varsti esitama arveid. Võib olla võetud ka laene – sel juhul ei ole ilmselgelt pahatahtlik inimene teinud seda vastutustundlikult, vaid on võtnud laenu paralleelselt kümnelt laenuandjalt. Lisaks on ilmselt tühjaks tehtud kõik kontod, nii enda kui laste omad. Kui aga identiteedivaras on teinud sulle ka Smart-ID konto, siis võib probleeme lisanduda veel pikalt. Seega kui kahtlustad, et võid olla pettuse ohvriks langenud või langemas, siis tasub kindlasti pärida Smart-ID haldavalt SK ID Solutions AS-lt hiljuti avatud konto kohta. Samuti peaks igal juhul tegema avalduse Politseisse.


    Digimaailmas võrdub oma ID-kaardi andmine võõrale koos paroolidega kaustikutäie tühjade paberite allkirjastamisega. Rahaasjades kehtib reegel, et kui midagi tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis see ei olegi. See ei ole rahaahnus, mis paneb inimesi võõraid usaldama ja neile oma digitaalset identiteeti üle andma. See on pigem väsimus raskest tööst ja lootus endale ja oma perele paremat elu võimaldada, mida häbitul kombel ära kasutatakse. Tuleb aga aru saada, et tasuta juust on ainult hiirelõksus ning ükskõik millise jutu peale ei tohi oma ID-kaarti ega paroole anda mitte kellegi kätte. See on sinu digitaalne identiteet.